Raplamaa Rabade Päev

Nüüd kui esmane emotsioonide puhang on möödas ja sõrmed jälle liiguvad, on aeg teha kokkuvõte, mida mu jaoks tähendas Raplamaa Rabade Päev.

Tegelikult sattusin selle keerisesse alguses üsna juhuslikult, aga eks nende ägedate aktsioonidega on nii, et annad sõrme, võtab käe. Vaidlemist ja mõtete paika loksumist oli omajagu ja nii mõnigi neist saab teoks järgmise aasta rabade päeval. Kindel oli see, et samal ajal toimuvad matkad Raplamaa erinevates rabades. Päeva teeb eriliseks ka asjaolu, et tavaliselt matkajuhid ei ole ülemäära koostööaltid ja kipuvad pigem oma asja ajama, aga nüüd olime kõik kuidagi koostööks meelestatud ja meil kõigil viiel on täiesti erinev “käekiri” – mis on osalejate jaoks eriti põnev, valikuid on seinast seina.

Päev enne üritust olin ikka suht liimist lahti, ma pole enne kolme matka järjest samal päeval teinud. Kas vean vaimselt välja? Sest iga matk on matkajuhi looming ja seltskonna sünergia ja mitte mingil juhul ei tohi päevast saada mingi hüppav plaat. Teiseks aasta tagasi murtud jalg, kas see koormusele vastu peab. Ega und just liiga palju öösse ei jätkunud ja kell 5 helises äratuskell.

Edasi polnud enam aega muretseda, sest kella 7st 18ni kulges päev nagu karussellil, heas mõttes. Kõikide gruppide sisekliima oli täiesti erinev ja see võrdlusmoment on väärt kogemus. Ja tagas ilmselt ka olukorra, kus enese kordamist karta polnud. Õhtul Preeriakotta kokkuvõtteid tegema sõites hakkas reaalsus kohale jõudma, mida tähistas vappekülm ja Harilik Kangejalgsus, kui autost oli vaja välja astuda. Pool 12 öösel koju vaarudes olin uhke ja tänulik, et elu sellise väljakutse esitas. Ja et julgesin selle vastu võtta. Järgmisel aastal jälle!